01.03.2010

Üks kokkuvõttev artikkel

Tänavakorvpall vallutas Eesti linnad
AAP TÄNAV

Tänavu tähistab tänavakorvpall Eestis väikest juubelit. Esimesest, 1993. aastal Tallinnas Vabaduse väljakul peetud turniirist möödus hiljuti 15 aastat. Juubilari nägu ja sisu on ajas mõnevõrra muutunud. Kui paar aastat tagasi hakati tänavakorvpalli lausa meistritiitli peale mängima, siis pikka aega oli tegemist pigem vabaajaürituse, omalaadse suvetuuriga, mille raames kossusõbrad suvi läbi mööda Eestimaad tiirutasid ja igas linnas just selle nädalavahetuse parima välja selgitasid. Omaaegsed rekordid tunduvad praegu muljetavaldavad. Näiteks osales 1999. aastal Pärnu etapil 237 võistkonda. Või kuidas oleks osaleda tänavakorvpallivõistluse finaalis pea kümne tuhande inimese silme all, nagu juhtus Adidase tänavakorvpalli turniiridel lauluväljakul?
Nagu paljud muudki toredad asjad, jõudis tänavakorvpall Eestisse Soome kaudu. Ala maaletooja on OÜ Stigmar juhatuse esimees Peeter Ainsam, kes 1992. aastal koos kaaslastega Soomes Kotkas tänavakorvpalli mängimas käis.
„Idee tekkis Kotkas. Vaatasin, et see on hea korvpallipropaganda ja teisest küljest tore viis vaba aja veetmiseks. Mõtlesin, et miks mitte Eestiski analoogset üritust korraldada,” meenutab Ainsam, tollane korvpalliliidu peasekretär.
Soomes oli tänavakorvpalli turniire juba paar aastat peetud, eestvedajaks sealne Reeboki esindaja Olli Virtanen, kellega Ainsam kohe ka järgmiseks aastaks korvikonstruktsioonide rentimise osas kokku leppis.
Tallinna Kesklinna valitsuses vastutas sel ajal spordiürituste eest Ants Antson, kellele tänavakorvpalli mõte meeldis. Just olid tulekul vanalinnapäevad ja nende raames esimene Reeboki egiidi all peetud turniir toimuski. „Saime korraldamiseks väga hea koha – Vabaduse väljaku,” ütleb Ainsam.

Turniir kasvas üle-eestiliseks

Tallinna turniir muutus iga-aastaseks traditsiooniks ning alates 1995. aastast laienes üritus ka teistesse regioonidesse, kuni lõpuks toimusid etapid praktiliselt igal suvisel nädalavahetusel 14 erinevas linnas. Võrdluseks – tänavu toimub 6 etappi viies linnas: Tallinnas, Tartus, Rakveres, Pärnus ja Paides.
„Meistritiitli peale mängimise eesmärki meil polnud,” kirjeldab Ainsam. „Erinevalt rannavollest, mis on olümpiaala, on tänavakorvpall lihtsalt selline suveala, mis ei ole kunagi FIBA egiidi alla kuulunud, pole ühtseid ametlikke reegleidki.”
Reeglid võeti algul üle Soomest. „Seal mängiti fair play vaimus, kohtunike asemel olid nn vaatlejad. Minu arvates võikski nii olla, aga Eestis tekkis ikka natuke erinev lähenemine, mängiti võidu peale – maksku, mis maksab. Kõige hullemad olid veel noorte vanuseklassid, kus vanemad platsi kõrval lastele kõvasti kaasa elasid – siis hakkas vahel lausa tüliks kiskuma,” kirjeldab Ainsam.
Et mäng kohati väga jõuliseks läks, tuli reegleid kohandada. Näiteks hakati vigade eest vabaviskeid andma ja kehtestati rikkumiste limiit, sest algsete määruste järgi sai kannatanu vaid audi sisseviske, mis sisuliselt ei andnud talle mingit eelist. Pall oli ju niikuinii tema valduses olnud.
Erinevate etappide korraldajad istusid tihti enne suve koos ja arutasid läbi, milliseid muudatusi algaval hooajal sisse viia. Üks tore võimalus osalejatel oma vaimukust näidata oli näiteks võistkonnale nime valimine. Kohati läks asi aga natuke piinlikuks ning võistkondade registreerijatele anti voli nimesid veidi tsenseerida, muidu poleks sobinud mõnda tiimi platsile hõigatagi. Vaimukate nimedega võistkondi jätkus sellegipoolest (kõige ilusam võistkonnale pandud nimi oli Kaelakee Hääl – toim).

Korraldajad said Paidest lisajõudu

Peeter Ainsamit ja tema poega Marekit võib nimetada tänavakorvpallituuri peakorraldajateks. Nemad vastutasid Tallinna etapi eest ja organiseerisid teistesse regioonidesse korvpallikonstruktsioonid, mida nad 1994. aastal loodud perefirmas OÜ Stigmar ka ise tootma hakkasid. Teistes linnades leiti või tekkisid omad eestvedajad – kohalikud klubid, korvpalliaktivistid. Mõnikord harva, kui kohapeal eestvedajat ei leidunud, tuli mõni etapp ka Tallinnast korraldada. On aga ka vastupidiseid näiteid.
KUMA Raadio mees Ervin Runnel organiseeris esimese Paides toimunud tänavakorvpallietapi erilise hoolega ja Marek Ainsam kutsuski ta appi kogu tuuri korraldama.
„Kui midagi teha, siis tuleb hästi teha. Panin väga täpselt paika ürituse organisatoorse poole, ajakavade tegemise, kohtunike platsile määramise ja muu. Näiteks hommikusel registreerimisel oli mul 20 inimest ametis, et mängude algus ei veniks, mujal oli ülesandmisega tegelejaid vast 3–4,” räägib Runnel.
Runnelil, kes oli varem ühiskondlikus korras maakonna korvpallielu organiseerinud ja suurejoonelisi KUMA Raadio sünnipäevi läbi viinud, oli hea ürituste korraldamise ja reklaamialane kogemus. Ta suutis välja panna oma aja kontekstis väga korralikud auhinnad: meistriliiga mängijatele mõeldud võistlusklassis Eliit näiteks GSM-telefonid, firmade võistlusklassis lausa telerid.
„Tegin toetajatele väärilise reklaamipaketi, näiteks raadio oli ju omast käest võtta,” ütleb Runnel ise.

Osalejate rekord sündis Pärnus

Kohe esimesel aastal, kui Paides turniir toimus, oli kohal 143 võistkonda – seda oli ikka märkimisväärselt palju.
Edaspidi korraldas Runnel koos Ainsamitega tänavakorvpallivõistlusi kogu Eestis, tema õlul oli toetajate leidmine ja reklaamilepingud, Marek Ainsam tegeles tehnilise poolega, nagu korvpallikonstruktsioonid ja muu vajalik.
Paide etapid olid jätkuvalt osavõturohked. Runnel korraldas kodulinnas korvpalliturniiri seitsmel aastal, neist kuuel olid sealsed etapid suurima osavõtjate arvuga, kuid absoluutsest rekordist jäi Paide ilma, sest 1999. aastal püstitas Pärnu mitte ainult Eesti, vaid kogu Balti regiooni rekordi.
Runnel mäletab, et Pärnus osalenud võistkondade arv oli 236, Peeter Ainsam usub, et see oli 238, aga Pärnu etapi korraldaja Henn Koolmeister on täiesti kindel, et kohal oli 237 esindust.
„Paaritu arv oli,” ütleb Koolmeister, kes on tuntud ka Pärnu korvpalliliiga peakorraldajana. „See oli jaanipäevale kõige lähem etapp. Etapid olid ära jagatud linnade vahel, igaüks üritas seda ühendada mõne muu linnas toimuva üritusega. Antslas oli korvpall samal ajal Hauka laada, Haapsalus Valge Daami päevadega, Pärnu rekord sündis jaanipäeva ajal.”
Turniir algas kell 11 päeval ja lõppes kell 11 õhtul. Koolmeister mäletab, kuidas veel kell kaks öösel käis võistlusplatsi koristamine.

Publikurekord kuulub Tallinnale

Tänavakorvpallivõistluste publikurekordi püstitasid aga kolm aastail 1996–1998 Tallinna lauluväljakul toimunud Adidase turniiri. Need olid sootuks suurejoonelised üritused, osake Adidase üleeuroopalisest tänavakorvpalli projektist, mida nimetati uhkelt world championship’iks.
Erinevalt ülejäänud etappidest pakuti lauluväljakul paralleelselt kossuvõistlusega võimast korvpallivälist meelelahutusprogrammi, mille raames esinesid Eesti populaarsemad ansamblid, nagu Smilers ja Terminaator. Üritust reklaamiti palju meedias ja pealtvaatajatele oli sissepääs tasuta.
„Show tõi rahvamassi kohale,” meenutab korraldaja Indrek Valge ASist Kolm Triipu. „Lauluväljaku kaare alune ala oli rahvast täis, usun, et kohal võis olla 10 000 inimest,” kirjeldab ta õhkkonda, milles peeti eliitklassi finaale.
Üks oluline erinevus selle ja eelmise sajandi tänavakorvpalli vahel puudutab tippkorvpallurite osalemist. Meistriliiga mehed toona amatööride klassis võistelda ei tohtinud, nemad kuulusid eliiti. Ja eliit oli ennevanasti alati kohal.

Kõik tipud olid kohal

„Metstakid ja Müürsepad, Pehkad ja Rummad olid kõik meil siin Endla-esisel väljakul kohal, terve Eesti koondis,” räägib Koolmeister.
Runnel meenutab, et Müürsepp oli Paides alati platsis. „Väikeses linnas oli ta tõmbenumber, kes rahva kaasa elama tõi.”
Peeter Ainsam mäletab, et isegi Tiit Sokk ja Aivar Kuusmaa on Tabasalus tänavakorvpalli mänginud. „Praegu tipud enam ei osale, ainult mõni üksik. Eks see asfaldi peal mängimine on natuke traumaohtlik ja hooajad on pikad, neist on vaja taastuda,” leiab ta.
Runneli arvates on Eesti korvpall praegu ehk liigagi uhkelt kinni makstud. „Tulusate lepingute teine külg on see, et meistriliiga mängijatel on väga tihti ja esiliiga palluritel kohati kontrahtis klausel, mis välistab vigastuste vältimise eesmärgil mängimise tänavakorvpalliturniiridel.”
Kui Eesti tippude esitusi võis iga huviline näha Rakvere või Võru asfaldiplatsidel, siis mõned õnnelikud tänavakorvpallurid kohtusid ka selliste meestega nagu Shaq O’Neil või Kobe Bryant.
Suured sporditarvete firmad Reebok ja Adidas olid välja pannud preemiareisid Euroopasse ja Ameerikasse. Ainsamite kontoriseinal ripub Frankfurdis Reeboki Euroopa turniiril tehtud pilt, kus Eesti noored poseerivad koos O’Neiliga.
„Esimesed võitjad käisid Frankfurdis. Hiljem premeeriti mõne vanuseklassi võitjaid, tavaliselt A-klassi poisse, auhinnareisiga New Yorki Madison Square Gardenisse NBA mängule, kus Knicks mõnda teist kuulsat meeskonda võõrustas,” räägib Peeter Ainsam.
Adidas läkitas Eesti parimad tänavakorvpallurid üle-euroopalisele turniirile kohtuma teiste riikide võitjatega. „Korra toimus see Budapestis, korra Milanos ja Pariisis,” meenutab Indrek Valge sihtkohti. „Ühel reisil oli võimalik kohtuda ka noore ja andeka mängumehe Kobe Bryantiga.”

Pärast pausi taas tõusuteel

Eesti tänavakorvpallil oli ka oma mõõnaperiood. Adidase rahvusvaheline tänavakorvpalli projekt lõpetati, Reeboki etapid Tallinnas ja teistes Balti linnades hääbusid seoses Olli Virtase töökohavahetusega. Eesti korraldajad küll jätkasid mõnda aega, ent viis aastat tagasi tekkis paariaastane paus.
„Kümme aastat tegime, aga see oli päris suur töö – ei jõudnud enam oma asjadega piisavalt tegeleda. Meie firma kasvas ja vajas rohkem tähelepanu, aga tänavakorvpall hõivas suvel praktiliselt kõik nädalavahetused,” ütleb Peeter Ainsam.
Ka olud muutusid. „Näiteks Hiiumaale oli vahepeal kallim sõita kui Soome. Kui alustasime, oli kõik odav, sõideti mööda Eestit ringi, oli lõbus, kohapeal olid pubid, kus siis pärast istuti,” räägib Ainsam. Tema sõnul suurenesid ka korralduskulud, kõige eest tuli korralikult maksta – näiteks kohtunikele. „Auhinnad läksid kallimaks, algul olid need mõnikord ikka üsna sümboolsed – näiteks kala ja õllekast.”
Henn Koolmeister toob välja, et nüüdsel ajal on erinevaid korvpallile alternatiivi pakkuvaid üritusi väga palju: „Pärnus on meil siin korraga ralli, Hansapäevad, jalgpall, rannavõrkpall ja muud asjad. Aga 15 aasta eest neid üritusi ja kõikvõimalikke suvetuure ei olnud, turg oli tühi ja tänavakorvpall täitis selle tühiku. Päeval mängiti natuke kossu ja õhtul esines Vallikäärus kindlasti mingi bänd. Oli selline rahvakogunemine, et tulen Pärnusse, panen ennast kirja, saan vahva T-särgi, pärast alagrupimänge lähen randa ja õllekasse. Praegune süsteem, kus etapil osaleb 70–100 satsi, ongi vast selline sportlikum üritus.”
Igatahes on tänavakorvpall tänu uutele eestvedajatele varjusurmast tõusnud ja ehk ei ole ka omal ajal püstitatud rekordid purunematud. Edu sünnipäevalapsele!